Vesi ja kliimamuutused on sõja ja rahu tegurid. Turismil kui rahutööstusel on oma roll. Põhjuseid, miks riigid sõtta lähevad, on palju. Kõige levinumad põhjused on territoriaalsed ja etnilised vaidlused. Siiski on üks võtmetegur, mis ei tõmba sama tähelepanu – see on võimalik konflikt vee pärast.

Mõju kliimamuutus, mis põhjustab karmi konkurentsi Kuna mageveevarud kogu maailmas kahanevad, muudab tõsise konflikti ohu murettekitavalt tõenäoliseks.

Olles pettunud vee ja rahu seose puudumisest meedias, tõi rahvusvaheline mõttekoda Strategic Foresight Group (SFG) kokku ajakirjanikud ja arvamuskujundajad kogu maailmast septembris Katmandus toimunud seminarile, et teemat rõhutada. Osalejad Euroopast, Kesk-Ameerikast, Lähis-Idast, Aafrikast ja Aasiast osalesid rahvusvahelisel meediatöökojal – vee ja rahu globaalsed väljakutsed. Iga esineja esitas fakte, arve ja näiteid kuidas nende piirkondi otseselt mõjutati ja ees ootavatest ohtudest.

Strateegilise prognoosirühma (SFG) president Sundeep Waslekar kinnitab, et kaks aktiivset veekoostööd tegevat riiki ei lähe sõtta. Ta ütleb, et see on põhjus, miks SFG korraldas Katmandu kohtumise, et teadvustada rahvusvahelist meediat vee, rahu ja julgeoleku vahelistest seostest. "Suurim oht, mida me lähiaastatel näha võime, on see, kui terroristid võtavad kontrolli osa veevarudest ja osa vee infrastruktuurist. Nägime, kuidas ISIS võttis viimase kolme aasta jooksul Süürias oma kontrolli alla Tabqa tammi ja see oli nende peamine tugevus ISISe ellujäämisel; enne seda oli seda teinud Afganistani Taliban. Näeme sõja võimalust Ukrainas ja ka seal on veepuhastusjaamade pommitamine selle keskmes. Nii et vesi on uue terrorismi ja uute konfliktide keskmes," ütles Waslekar.

Meedia olemuse muutumine

Kohtumisel uuriti, kuidas keskkonnateemade kajastamist mõjutab tänapäeval meedia muutuv olemus. Ülemaailmne finantssurve on viinud selleni, et paljud meediamajad on oma keskkonnaalased lauad sulgenud. Uudistetoimetustel pole enam ressursse keskkonna ja veega seotud küsimuste käsitlemiseks. Suur osa veega seotud uudistest keskendub sensatsioonilistele lugudele, nagu tsunamid ja maavärinad ning nende põhjustatud laastamistööd. See on tekitanud keskkonnaaruandluses vaakumi, mida vabakutselised ajakirjanikud järk-järgult täidavad. Need ajakirjanikud on asunud ümber kujundama keskkonnaprobleemide kajastamise ärimudelit ja aidanud võidelda kliimamuutuste kajastamisega kaasneva väsimuse vastu, keskendudes rohkem konkreetsetele teemadele. Iseseisvalt töötades saavad need ajakirjanikud vabamalt külastada kohti ja kohtuda inimestega, mida üldisematel teemadel kajastades oleks olnud raske teha.

Väljakutsed, millega vabakutselised silmitsi seisavad

Üks suur probleem, mis töötoas esile kerkis, oli see, et vee kui eraldiseisva probleemi arutamiseks tundis enamik vabakutselisi kohustust keskenduda laiematele keskkonnateemadele, enne kui konkreetselt veega seotud uudistega tutvuda. Meedia seisukohast on viimase paari aasta jooksul antud troopiliste metsade ja ookeanidega seotud ohtudele ja katastroofidele loomulikult palju rohkem ruumi võrreldes vähem tähelepanu köitvate probleemidega, nagu kahanevad mageveevarud nagu jõed ja järved.

Rahastamine on endiselt suur väljakutse, kuna meediamajad vähendavad välisreiside eest tasumist. Probleemseks võib osutuda ka stringeride kasutamine arengumaade kohalike lugude kajastamiseks. Ajakirjanikud, stringid ja neid abistavad isikud, nagu parandajad ja tõlgid, kes arutavad veega seotud projektidest, võivad leida oma elusid, sattuvad ohtu oma huvidega osapooled, nagu narkorühmitused ja valitsusvälised osalejad. Stringerid võivad sattuda ka poliitilise surve alla ja nende identiteedi paljastamine satub ohtu. Seetõttu ei pruugi vabakutselised alati täielikult lootma jääda lugudele, mida nad stringeridelt saavad.

Paljudes riikides on vesi natsionalismi probleem ja see võib tekitada täiendavaid raskusi vabakutselistele ajakirjanikele, kellel ei pruugi olla suurt meediaorganisatsiooni oma selga katmas. Mõnes arenguriigis sekkub valitsus aktiivselt tundlike piiriüleste veeprobleemide aruandlusse; ajakirjanikele öeldakse, mida küsida ja mida välja jätta. Oht on ka kohtuasjadega, mis võidakse esitada keskkonna- ja veega seotud teemasid kajastavatele ajakirjanikele. Näiteks kui ajakirjanik pildistas Lõuna-Liibanonis Litani jõe reostust, esitati tema vastu kohtuasi, kuna sellised pildid väidetavalt "ohustasid" turismi.

Kuna uudisteportaalid muutuvad üha enam veebipõhiseks, on ajakirjanike jaoks veel üheks väljakutseks vitrioolsed netikommentaarid sotsiaalmeedias. Kodanikuajakirjandus esitab vabakutselistele ja meediale oma plussid ja miinused; see võib ärritada tavalisi vabakutselisi, kes koordineerivad probleemidest aru andmist, kuid samal ajal võib see olla kasulik vahend koostööks kohalike allikatega.

Tõhus jutuvestmine

Osalejad leidsid üksmeelselt, et meedia võib olla oluline muutuste vahend. Uue tehnoloogia ja multimeediaportaalide levik on aidanud luua tugevama mõjuga lugusid. Kuna vesi on ülemaailmne probleem, on veevarudega seotud lugude jutustamine seda enam hädavajalik kujutlusvõimelisemalt ning tekkis üleskutse tavapärase lugude jutustamise mudeli ümber mõelda. Tõdeti, et heli, video, teksti ja graafika integreerimine muudab loo terviklikumaks ja mõjuvamaks. Paratamatult tehti muret võltsuudiste pärast, et kõige tõhusam viis selle vastu võitlemiseks oleks "vastutav" ajakirjandus. Ajakirjanduse "vastutuslikuks" või vastutustundlikuks muutmise määratlemine võib olla miiniväli, mis tõstatab küsimusi selle kohta, kes otsustab, mille üle vastutav on.

Üldiselt tunnistati, et vesi hakkab kindlasti uudistekavas domineerima, eriti vee kvaliteet ja kättesaadavus. Töötoas osalenud ajakirjanikud rääkisid vajadusest tuua esile inimlik element, et jutustada kaasahaarav lugu. Kohalikes keeltes ja murretes jutustatud lood koos saidi tegelike külastustega jätavad lugejatele sügava mulje. Samuti on oluline, et ajakirjanik ei oleks reportaažide tegemisel üksik isik; kaasatud peab olema kogu uudisteruum, sealhulgas toimetajad, graafikud ja teised. Samuti on oluline, et ajakirjanikud saaksid veega seotud ideid ja küsimusi ristviljastada, suheldes hüdropoliitika ekspertide, veeinseneride, poliitikakujundajate ja teadlastega.

Üldiselt oldi üksmeelel, et veest aru andes võivad pildid edasi anda rohkem kui sõnad. Ühe näitena toodi välja kummitav ja šokeeriv pilt 3-aastasest Süüria poisist, kelle keha uhuti Türgi randa. See pilt ilmus kogu maailmas meedias, illustreerides graafiliselt ohtude tegelikkust, millega parema elu otsijad silmitsi seisavad. Tehti ettepanek, et tõhus viis koostööks võiks olla veebiportaali loomine, mis võimaldaks osalejatel postitada heli-, video- ja muid multimeediatööriistu, et toetada ja toetada seminari läbiviidavat harjutust. Kujutlusvõimeliste viiside leidmine veest teatamiseks on suurim väljakutse teadlikkuse levitamisel ohtudest, mida kujutavad endast üha kahanevad varud.

Kogemused erinevatest piirkondadest

Veeprobleemid on mitmekesised ja veele juurdepääsu osas on piirkondade vahel suured erinevused. Vee- ja keskkonnateemadest aruandlus võib olla ka ajakirjanikele ohtlik. Näiteks Nepalis, kui ajakirjanikud raporteerivad kaevandamise ja muude keskkonda hävitavate tegevuste mõjust, märgitakse neile kohe "arenguvastaseks". Arutati ka Hiina strateegilist huvi infrastruktuuriprojektide ehitamise vastu erinevates Kagu-Aasia riikides, sealhulgas Induse tammid, hüdroelektrijaam Bangladeshis ja sadam Sri Lankal. Aafrika veega seotud lood on pealkirjades seotud maade hõivamise ja maa omandamisega. Näiteks põhjustab Etioopias vaidlusi see, et ettevõtted omandavad maad Tana järve lähedal ja kasutavad selle vett lillede kasvatamiseks, mis saadetakse seejärel Euroopasse ja teistesse riikidesse. See jätab kohalikud kogukonnad ilma olulisest ressursist. Ladina-Ameerika riigid peavad tegelema oma ainulaadsete probleemidega.

Teine kasvav probleem on inimeste ümberasustamine veepuuduse ja tööstustegevuse tagajärjel. Mexico City vajub igal aastal 15 sentimeetrit ja sellest tulenev kohalike elanike evakueerimine kajastatakse regulaarselt meedias. Ränne muutub üha olulisemaks Hondurase, Nicaragua ja Guatemala kuivas koridoris. Piiriülese Amazonase jõe peamine majandustegevus on kaevandamine, mille tulemuseks on elavhõbeda ja muude mürgiste kemikaalide lekkimine Amazonase vetesse. Kõige rohkem kannatavad nende piirkondade läheduses elavad põlisrahvad. Karm reaalsus on see, et kuna õhul ja veele ei ole piire, kannatavad need kogukonnad saaste all isegi siis, kui nad ei ela otseselt mõjutatud tsoonides.

Lähis-Idas suurendab relvastatud valitsusväliste osalejate poolt vee relvastamist koos piirkonna keerulise geopoliitilise olukorraga ainult vee kui konflikti kordistaja rolli tugevdamine. Piirkonnas tugeva jalad alla saamiseks võttis ISIS oma kontrolli alla mitmed tammid piirkonnas, nagu Tabqa, Mosul ja Hadida. Liibanonis avaldas Litani jõe amet 2019. aasta septembris kaardi, mis näitab vähihaigete inimeste arvu, kes elavad Litani jõe kaldal Bekaa orus. Ühes linnas on vähki avastatud 600 inimesel.

Eufrati jõgikond on kujunemas sõjateatriks konkureerivate Süüria vägede, USA ja Türgi vägede vahel. Kõik Süüria kriisi lahendused peavad võtma arvesse arenguid Eufrati vesikonnas. USA-s käsitletakse vett lihtsalt kui humanitaarabi probleemi. Seetõttu vaadeldakse ISISe, Boko Harami, Al Shabaabi ja teiste sõjaliste rühmituste rünnakuid veetaristu vastu üksikute sõjaliste intsidentidena, ilma et oleks käsitletud sügavamat küsimust, kuidas vesi toetab valitsusväliseid osalejaid.

Vesi ja selle seosed turvalisusega

Arktika piirkonnas on sulavast jääst paljastatud tohutud mineraalide varud kaasa toonud eri riikide võitluse nende väärtuslike ressursside nimel. Venemaa juba kinnitab oma kohalolekut piirkonnas, ehitades sadamaid ja soetades 6 tuumajõul töötavat jäämurdjat. Võrdluseks, USA-l on ainult 2 jäämurdjat, millest ainult üks on võimeline eriti sitkest jääst läbi murdma. USA ja Venemaa on juba alustanud Arktikas vastamisi ning pinged peaksid suurenema, kuna merejää sulamine paljastab rohkem ressursse ja avab mereteid.

Vee roll seoses sõjaväebaaside ja julgeolekuasutustega muutub meretaseme jätkudes kriitilisemaks. Sellised riigid nagu Ameerika Ühendriigid tunnevad end sunnitud rannikualade baase ümber paigutama või isegi sulgema. Näide on Norfolk Virginia sõjaväebaas, USA suurim mereväebaas, mis võib olla järgmise 25 aasta jooksul meretaseme tõusu tõttu suletud. Näib, et USA ei ole tõsiselt mõelnud merevee tõusu kaugeleulatuvatele tagajärgedele ja on asendanud pikaajalised strateegilised plaanid vaheplaanidega muulide ehitamisega. Oluline on märkida, et selliste baaside sulgemise küsimus sõltub ka poliitilistest meeleoludest. Näiteks USA-s on president Trump suurendanud selliste sõjaväebaaside eelarvet. Paljudel riikidel, nagu Prantsusmaal, Jaapanil, Hiinal, USA-l ja Itaalial, on Djiboutis oma sõjaväebaasid, et võidelda piraatlusega ja kaitsta merendushuve.

2017. aastal avaldas USA välisministeerium raporti, milles tunnistati, et vesi on riigi julgeoleku võtmekomponent. Aruandes käsitleti veega seotud turvalisuse aspekte laiemalt ja üldiselt, kuid ei esitatud nende käsitlemiseks terviklikku strateegiat. Raport tugineb suurel määral samal teemal 2014. aastal välja antud aruandele ja selles ei käsitleta vett kui potentsiaalset konfliktiallikat, vaid keskendutakse näidetele veest kui humanitaarabiprobleemist.

Arutati ka näiteid selle kohta, kuidas sõjalistes operatsioonides kasutatavat vett saab kasutada rahu vahendina. Esiteks kasutatakse vett logistiliste operatsioonide täitmiseks. Malis vajavad Prantsuse väed sõduri kohta 150 liitrit vett päevas. Suurte veekoguste transportimiseks üle Saheli kõrbe on vaja keerukaid tehnikaid ja lennukeid. Prantsuse armee ehitab Malis ka kaevu, et valitsusvälised osalejad ei saaks vett läbirääkimiste vahendina kasutada. Väljakutse seisneb selles, kuidas saab vett kasutada maapealse elanikkonna haldamiseks, et muuta inimesed autonoomsemaks ja vähem vastuvõtlikuks valitsusväliste osalejate kontrolli alla.

Teiseks on allveelaevad sõjalise strateegia oluline osa ja on olemas potentsiaal, et mässulised võivad ümbritsevat merd ohustades ära kasutada allveelaevade haavatavust.

Kolmandaks kasutavad vett relvana mässulised, kes sihivad ja hävitavad veevarusid, kontrollivad jõgede voolu ja mürgitavad kaevusid inimeste terroriseerimiseks. Sellistes olukordades tekib küsimus, kuidas vältida vee kasutamist konfliktides relvana – kas seda saab teha läbi diplomaatiliste lepingute või valitsuse poliitika?

Neljandaks kujutab vesi ohtu ka sõjaväljal töötavatele sõjaväelastele ja komandodele. Prantsuse sõjakool on teinud koostööd Maailma Looduse Fondiga (WWF), mida USA-s ja Kanadas tuntakse ka Maailma Looduse Fondina, et tagada ohvitseridele väljaõpe, kuidas veega seotud ohtudele reageerida. Reostunud vesi kujutab endast tõsist ohtu. Ohu ja riski erinevus seisneb selles, et oht on tahtlik, samas kui risk on juhuslik. Lõpuks on küberrünnakute oht reaalne, eriti pärast hiljutist häkkimist andmebaasi, mis sisaldas teavet USA tammide kohta.

Kodanikuühiskonna ja meedia positiivne mõju

Täheldati, et riikidevaheline teabevahetus veega seotud küsimustes ei pea olema vastandlik ja ajakirjanikel on võimalik oma roll võimalike pingete vähendamisel. Kohapealse koostöö meediakajastus võiks julgustada riike veelgi tugevdama koostööd kõrgemal tasemel. Positiivseid näiteid piiriüleste kogukondade maapealsest koostööst oli palju. Lõuna-Aasia juhtumi puhul tekkis vaidlus Pandai jõe üleujutuse üle, mis ristub Nepalis Chitwani rahvuspargi ja Indias Valmiki rahvuspargiga. Ülejõel elavate kogukondade vesipantšajad võtsid kokku ja rajasid üleujutuste vältimiseks tammid, mis nüüd tegutsevad kohalike omavalitsuste kontrolli all.

Teine näide tulemuslikust koostööst oli Kirde-Indias asuva Assami ja Bhutani vahelise pinge lahendamine. Kui Brahmaputra põhjakaldal Assamis toimus üleujutus, pandi süü kohe Bhutanile. Kohalike inimeste initsiatiivil edastati Whatsappi sõnumeid iga kord, kui vesi pidi ülesvoolu välja laskma, mille tulemusena ei päästetud mitte ainult kariloomad, vaid ka Indias allavoolu elavad inimesed said ohutusse kohta liikuda.

Nepali ja Indiat läbiva Karnali jõe piiriülesed elanikud on algatanud WhatsAppi kaudu varajase hoiatamise süsteemi, et leevendada põllukultuuride kadu. Teine näide on Koshi jõgi, millel on olnud pikk üleujutuste ajalugu. Siin kogunevad naiste eneseabirühmad, et otsustada kärpimismustrite üle ja edastada teavet, kui üleujutused on ähvardavad. Lisaks on Indo-Bangladeshi piiri äärsed kogukonnad teinud koostööd projektide kallal, mille eesmärk on asustada jõgesid uuesti Hilsa kalaga, mis on osa nende traditsioonilisest toitumisest. Kuigi kohalik meedia on neid positiivseid lugusid kajastanud, ei kipu need suured kirjastused üles võtma, kuna neid ei peeta laiemat huvi pakkuvateks. Kohalik meedia on mänginud olulist rolli, võimaldades kohalikel kodanikuühiskonna rühmadel edendada probleemide lahendamise vastasmõju jõgede ülem- ja alamjooksul elavate elanike vahel.

Lähis-Idas mängis meedia olulist rolli Tigrise konsensuse toetamisel – algatus koostööks ja usalduse suurendamiseks Tigrise jõel Iraagi ja Türgi vahel. See sai alguse ekspertide vahelisest vahetusest ning lõpuks kaasati poliitilisi liidreid ja valitsuse esindajaid. Seda ettevõtmist juhtisid Strategic Foresight Group ja Šveitsi Arengu- ja Koostööagentuur.

Õppetunnid Nepalist

Alates 2015. aastast on Nepal võtnud vastu föderaalse valitsusstruktuuri ja juba praegu on provintside vahel konfliktid vee pärast. Nepali peamine väljakutse seisneb veega seotud sisekokkupõrgete ohjeldamises. Nepal on ka üks esimesi riike, kes käivitas kogukonna raadiojaama, mis kajastab kõiki kohalikke probleeme, sealhulgas vett, ja on äärmiselt populaarne. Kuigi piiriülesed veeprobleemid äratavad meedias suuremat huvi, kiputakse suhteliselt tähelepanuta jätma olulisem küsimus, mis juhtub veega mikrotasandil.

Põhiline reaalsus on see, et loodusvarad, sealhulgas vesi, ei ole piiramatud. Ülemaailmses veekahanemises ei saa süüdistada ainuüksi kliimamuutusi; Samuti tuleb arvesse võtta tehnoloogia väärkasutamise, sotsiaalsete kommete muutumise, rände ja muude tegurite osa, mis on viinud sobimatute või ilmselgelt valede poliitikate väljatöötamiseni praeguse keskkonnakriisi lahendamiseks. Strateegilise prognoosi rühm väidab, et oleme hetkel, mil ajakirjandusel võib olla oluline roll sidusrühmade kaasamisel ja aidata ära hoida riike vee pärast sõtta minemast.

Vett ei saa enam iseenesestmõistetavana võtta ja kui maailm ei tõuse ja ei märka, on suur võimalus, et mitte väga kauges tulevikus satuvad riigid sõtta, kuna konkurents selle väärtusliku ressursi pärast muutub üha tihedamaks. intensiivne ja meeleheitlik. Meedia võib mängida olulist rolli maailma hoiatamisel veekriisi ulatuse eest.