Auckland - kuuest topeltkerega kanuudest koosnev laevastik sõidab Prantsuse Polüneesiast Hawaiile järgmisel aastal maailma ühe suurima rände iidsete ilmade järel.
Kuid 4,000 kilomeetri (2,500 miili) teekond Ida-Polüneesia traditsioonilisest südamest Raiatea saarel, mille läbisid kuue Polüneesia saare 16-liikmelised meeskonnad, on eesmärk teha midagi enamat kui ajaloo taastamine.
"Olulisem kui Hawaiile sõitmise lühiajaline visioon on pikaajaline visioon meie esivanemate reisioskuste ja traditsioonide taastamiseks," ütleb Vaikse ookeani reisikanuude projektijuht Te Aturangi Nepia-Clamp.
Maoori uusmeremaalane ütleb, et projekt ehitab Polüneesia uhkust ja identiteeti, tuues esile esivanemate saavutused, kes asustasid väikesaared, mis asusid laiali laiali ookeanil, mis hõlmas üle veerandi maakera.
„Meie esivanemad tegid need kanuud ebapiisava puiduga veekindlaks, puurides ja pahteldades kivivahendeid, sidudes need kokku kookoskiust köiega.
"Ja siis tegid nad neid uskumatuid reise tuhandeid aastaid, enne kui eurooplased olid kindlad, et lähevad maa silmist," ütles ta AFP-le.
Umbes 3,000–4,000 aastat tagasi hakkasid lapitalased - arvatavasti esmalt rännanud Lõuna-Hiinast enne Kagu-Aasia levikut - asustama Melaneesia ja Lääne-Polüneesia saari.
Umbes 1,000 aastat hiljem hakkasid nende järeltulijad levima Ida-Polüneesia saartele, jõudes lõpuks Vaikse ookeani äärde Hawaiile, Uus-Meremaale ja Lihavõtte saarele.
Ilma kaartide ja instrumentideta kasutasid Polüneesia navigaatorid tähti, päikest, teadmisi merepaisudest ja tuulest, et juhtida kurssi väikestele ookeani avarust tähistavatele saartele.
Suur reisimine oli 1500 võrra vähenenud ja selleks ajaks, kui esimesed Euroopa maadeavastajad 17. ja 18. sajandil Vaikset ookeani külastasid, leidus suuri ookeanisõidupurjekaid ainult mõnes piirkonnas.
Nüüd on Aucklandi Waitemata sadama isoleeritud käe peal asuvas paadihoovis uue reisi jaoks juba ehitatud kaks kaherealist kanuud, novembriks peaks valmima veel vähemalt kolm.
Prantsuse Polüneesias Tuamotu saarte traditsioonilisest kujundusest ehitatud nägusal ja jõulisel käsitööl on kaks meetrit pikkusega 22 meetrit (72 jalga), mis on ühendatud väikese tekimaja toetava platvormiga.
Kaksikmastid tõusevad tekist kõrgemale 13 meetrit (43 jalga) ja laevakerede vahele ulatub tagasi nikerdatud 10-meetrine roolimõõt, millest igaühes on kaheksa narid ja panipaik.
Ehkki ehituselt on need identsed, on kõik kuus kanuud viimistletud värvitoonide, motiivide ja nikerdustega saartelt, kuhu nad saadetakse.
Traditsioonilise disaini korral on kered valmistatud klaaskiust ja kasutatud on ka muid kaasaegseid materjale. Õigeid palke on nüüd praktiliselt võimatu hankida ja klaaskiust kasutamine tähendab, et kanuud kestavad kauem.
"Kanuude puhul on oluline, et nad oleksid truud esivanemate kavandatule," ütleb Nepia-Clamp.
Uus-Meremaal, Cooki saartel, Fidžil, Samoas, Ameerika Samoas ja Tahitil on valitud kaptenid ja meeskonnad alustavad peagi eepilise reisi treeninguid, hiljem lisatakse tõenäoliselt ka Tongast pärit meeskond.
Reis avaldab austust iidsetele merereisidele - mida Uus-Meremaa ajaloolane Kerry Howe Massey ülikoolist kirjeldab kui "üht suurimat inim eepost".
Tema sõnul töötas Vaikse ookeani asula kohta raamatus Howe raamat Vaka Moana (ookeanil sõitev kanuu), mille kohaselt töötasid Vaikse ookeani saarte elanikud välja maailma esimese sinise veetehnoloogia.
"Purje ja tugijalaga lõid nad keerukad ookeanilaevad ja tegid seda tuhandeid aastaid enne inimest mujal."
Kuni viimaste aastateni uskusid paljud ajaloolased, et polüneeslased levisid Vaikse ookeani äärde juhuslikult, kanuud hajutas ebasoodne tuul.
"Ma tean, kui koolis käisin, et mulle õpetati, et meie Polüneesia esivanemad olid juhuslikud reisijad, nad põrkasid lihtsalt maale," räägib Nepia-Clamp, kes osales reisisellus 30 aastat tagasi.
"Nad ei olnud juhuslikud reisijad, nad läksid maad avastades edasi-tagasi, nad olid oma tegevuses väga sihikindlad."
1970. aastatel loodi Polüneesia reisiselts, et taaselustada Havail purjetamise ja navigeerimise iidseid oskusi ning tõestada, et Polüneesia oleks saanud lahendada topeltpõhjaga reisikanuude ja instrumentaalselt navigeerimise abil.
Hiljem Uus-Meremaal ja Cooki saartel ehitati ka uued purjekanuud, mis ühinesid 1995. aastal Hawaii kanuudega reisil Raiateast Hawaiile.
Nüüd püütakse Vaikse ookeani kanuudega laiendada taaselustamist kogu piirkonnas ja julgustada rohkem inimesi traditsioonilisi oskusi õppima.
Uus-Meremaa näitleja Rawiri Paratene, filmi Vaalratsanik staar, mängis kontseptsiooni väljatöötamisel ja Saksamaalt pärit ookeani keskkonnafondilt Okeanos rahastuse saamisel üliolulist rolli.
Peale järgmise aasta reisi soovib Nepia-Clamp, et erinevate saarte reisiseltskonnad jätkaksid kanuude kasutamist noorte saarlaste koolitamiseks lennureisi ajastul kaotatud oskuste osas.
Ta on juba näinud Hawaiil reiside taaselustamisest tekkinud uhkust.
"Läksime Molokai klassiruumi, lagi oli tähtkujudega kaetud ja kõik lapsed oskasid nimetada ühtegi seal olevat tähte.
"Nad olid uhked, et esivanemad said oma tee leida, ja nad teavad, milliseid oskusi nad leidsid.
"See on suur põliskultuuri edendaja."
