Killustatuse ja konkurentsi iseloomustavas maailmas kujutab roheline üleminek endast nii pakilist vajadust kui ka strateegilist võimalust. Kunagi teisejärguliseks peetud keskkonnadiplomaatia on nüüd kujunemas oluliseks raamistikuks rahvusvaheliste suhete mõistmiseks, ühendades koostöö, konkurentsi ja uued energiasuveräänsuse mõisted.
Uue diplomaatilise valdkonna teke ja konsolideerumine
Keskkonnadiplomaatia hakkas kuju võtma 1970. aastatel, alates 1972. aasta Stockholmi konverentsist ja saavutades institutsionaalse positsiooni 1992. aasta Rio de Janeiros toimunud keskkonnatippkohtumisega. Need kohtumised panid aluse olulistele keskkonnakonventsioonidele kliimamuutuste, bioloogilise mitmekesisuse ja kõrbestumise valdkonnas. Algselt kõrgetasemelise diplomaatia kõrvalharuks peetud kohtumiste tähtsus on pidevalt kasvanud, eriti COP-i (konventsiooniosaliste konverentsi) tippkohtumiste kasvava olulisuse tõttu.
2015. aasta Pariisi kliimakokkulepe tähistas ajaloolist muutust, kuna peaaegu iga riik võttis endale kohustuse globaalset soojenemist piirata. Lisaks tehnilistele üksikasjadele peegeldab kokkulepe poliitilist tahet integreerida keskkonnaprobleemid globaalsesse juhtimisse. See paljastab ka sügavad lõhed globaalse põhja ja lõuna, ajalooliste saastajate ja tärkavate majanduste vahel, näidates, kui strateegiliseks on muutunud roheline üleminek.
Roheline üleminek kui võimu ja mõju tööriist
Riigid investeerivad suuresti puhastesse tehnoloogiatesse, taastuvenergiasse, rohelisse vesinikku, akudesse ja süsinikdioksiidi kogumisse. See innovatsioonivõidujooks kujundab ümber tööstushierarhiaid ja loob uusi sõltuvusi. Näiteks Hiina on päikesepaneelide ja elektriautode tootmise ülemaailmne liider, positsioneerides end vähese süsinikuheitega majanduse keskmesse. Üleminek puhtale energiale nihutab fookuse fossiilkütustelt kriitilistele materjalidele nagu liitium, koobalt, nikkel ja haruldased muldmetallid. Need roheliste tehnoloogiate jaoks olulised ressursid on koondunud käputäis riikidesse (näiteks Kongo DV, Tšiili ja Hiina), mis ajendab strateegilisi ümberkorraldusi. Riigid võistlevad tarneahelate kindlustamise ja strateegiliste reservide loomise nimel. Mõned riigid kasutavad keskkonnadiplomaatiat oma rahvusvahelise mõjuvõimu suurendamiseks. Väikesed saareriigid nagu Maldiivid ja Tuvalu, mis on kliimamuutuste suhtes väga haavatavad, on oma raskusi ära kasutanud, et oma häält kogu maailmas võimendada. Teised, näiteks Norra või Kanada, loovad rohelise kuvandi, et toetada mõnikord vastuolulist energiapoliitikat, näidates, kuidas ökoloogiline juhtimine saab teenida riiklikke huve.
Pinged ja koostöö globaalses ökoloogilises juhtimises
Kliimamuutustega võitlemine nõuab rahvusvahelist koordineerimist, kuid strateegiad on erinevad. EL propageerib rangeid eeskirju (näiteks süsiniku piirimaksu mehhanismi), mida mõned tootjariigid peavad „roheliseks protektsionismiks“. Sõltuvalt administratsioonist kõigub USA kliimaliidri ja isolatsionismi vahel, samas kui Hiina ühendab kliimadiplomaatia kaubandusliku laienemisega.
Kuigi globaalse lõunaosa riigid on ajalooliste heitkoguste eest kõige vähem vastutavad, kannatavad nad kliimamõjude all kõige rohkem. Nad nõuavad oma haavatavuse tunnustamist, tehnoloogiasiirdeid ja piisavat kliimamuutustega seotud rahastamist. Roheline Kliimafond, mille eesmärk on igal aastal mobiliseerida 100 miljardit dollarit, on saanud selle võitluse ja Põhja korduvate lubaduste täitmisega viivitamise sümboliks.
Keskkonnaseisundi halvenemine ja ressursside nappus (nt vesi, põllumaa, bioloogiline mitmekesisus) võivad pingeid süvendada, eriti juba niigi habrastes piirkondades, nagu Sahel või Kesk-Aasia. Keskkonnakoostöö on aga ka rahu saavutamise vahend: ühised jõgede vesikonnad (nagu Niilus või Mekong), piirkondlikud metsanduslepingud ja piiriülesed bioloogilise mitmekesisuse algatused näitavad rohelise diplomaatia potentsiaali stabiilsuse edendamisel.
Igal aastal satub ookeanidesse üle 11 miljoni tonni plastjäätmeid ja see arv võib ilma koordineeritud ülemaailmse tegutsemiseta 2040. aastaks kolmekordistuda. See reostus pole mitte ainult ökoloogiline katastroof, mis ohustab mere bioloogilist mitmekesisust, saastab toiduahelaid ja ohustab inimeste tervist, vaid ka majanduslik ja geopoliitiline probleem. Ookeanihoovused eiravad riigipiire, muutes plastreostuse põhimõtteliselt rahvusvaheliseks probleemiks. Jõed nagu Jangtse, Ganges, Mekong või Niger transpordivad märkimisväärse osa sellest prügist merre, mis viitab vajadusele rannikuriikide koostöö järele, et tegutseda tõhusalt ülesvoolu. Kriisi ulatusele reageerides mobiliseerub rahvusvaheline üldsus. 2022. aasta märtsis algatas ÜRO Keskkonnaassamblee (UNEA) ajaloolise protsessi, et pidada läbirääkimisi õiguslikult siduva ülemaailmse plastreostuse lepingu üle, mis hõlmaks selle tootmist, kasutamist ja olelusringi lõppu. Eesmärk on jõuda kokkuleppele 2025. aastaks.
See algatus on suur samm edasi. See tähistab ametlikku tunnustust vajaduse kohta ülemaailmse raamistiku järele, mis sarnaneb Pariisi kliimakokkuleppega. Läbirääkimised on aga juba paljastanud lahknevusi: mõned suured plasti tootvad riigid (näiteks Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Saudi Araabia) eelistavad vabatahtlikke või tehnilisi lahendusi, samas kui teised (sealhulgas EL, Rwanda ja Peruu) pooldavad rangeid tootmise ja tarbimise piiranguid.
Plastjäätmete käitlemine tõstatab küsimusi suveräänsuse kohta. Mitmed globaalse lõuna riigid, kes on pikka aega saanud globaalsest põhjast eksporditud plastjäätmeid, näiteks Malaisia, Filipiinid ja Indoneesia, on hakanud imporditud jäätmesaadetisi tagasi lükkama või tagastama, mõistes hukka nn jäätmekolonialismi. Need pinged peegeldavad ökoloogilise suveräänsuse laiemat taaskinnitamist ja püüdlust ümber määratleda nii ajaloolist kui ka praegust vastutust reostuse eest. Samal ajal mõjutab rannikuvetes „surnud tsoonide“ levik otseselt toiduga kindlustatust paljudes piirkondades, eriti Lääne-Aafrikas ja Kagu-Aasias, tugevdades ideed, et plastreostus on ka inimeste julgeoleku küsimus.
Suurriikide inertsi tõttu tekivad uued koalitsioonid. ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) algatatud kampaania „Puhas meri“ koondab enam kui 60 riiki, kes on pühendunud ühekordselt kasutatava plasti vähendamisele. Teised algatused, näiteks ülemaailmne plastmeetmete partnerlus, ühendavad valitsusi, ettevõtteid ja vabaühendusi, et kiirendada ringlussevõttu, kaotada ühekordselt kasutatav plast ja edendada ringmajandust.
Keskkonnaalased vabaühendused, näiteks Ocean Conservancy ja Surfrider Foundation, mängivad mitteametlikku, kuid üliolulist diplomaatilist rolli. Nad dokumenteerivad reostust, mõjutavad läbirääkimisi ja ühendavad rahvusvahelisi kodanike mobiliseerimisi, muutes randade puhastamise poliitiliseks aktiks. Teised vabaühendused, näiteks Ocean Alliance Conservation Member (ÜRO toetusel), on globaalse majandusmudeli täielikult ümber mõelmas, pidades otse läbirääkimisi partnerluste üle. (OACM SOS: Jätkusuutlike ookeanilahenduste kaitseprogramm) valitsuste ja suurte rahvusvaheliste korporatsioonidega nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil.
Need partnerlused võimaldavad arendada randade ja rannikualade puhastusprogramme (White Flag CSMA sertifitseerimisprotsess / SOCS Sustainable Ocean Cleaning System), tagades alade puhtuse, nende sertifitseerimise (CSMA Certified SAFE Marine Area) ja nende seire uute tehnoloogiate abil (CEPS & GEPN Communication System). See mudel aitab tagada majanduse, eriti turismi jätkusuutlikku kasvu (Investment Sustainable Ocean Tourism Development), kaitstes samal ajal ookeane, meresid, järvi ja jõgesid.
Rahvusvahelise ökodiplomaatia suunas? Uued osalejad, uued paradigmad
Keskkonnadiplomaatia ei ole enam ainult riikide pärusmaa. Linnad, ettevõtted, vabaühendused, sihtasutused ja rohujuuretasandi liikumised rakendavad üha enam tõelisi ökoloogilisi lahendusi. Koalitsioonid nagu Under2 Coalition või C40 Cities ühendavad suuri metropole, mis on pühendunud süsinikuneutraalsusele. Samal ajal võtavad tarbijate ja turgude surve all olevad ettevõtted julgeid kliimalubadusi, mõnel juhul edestades valitsusi.
Kodanikuühiskond mängib ülemaailmse keskkonnaalase tegevuskava kujundamisel olulist rolli. Alates noorteaktivistidest kuni suurte kohtuasjadeni juhitakse kliimadiplomaatiat üha enam "altpoolt". Need liikumised määratlevad rahva suveräänsuse ümber elava maailma kaitsmise ümber.
Arvestades tänapäeva väljakutsete keerukust, on süsteemne lähenemine hädavajalik. Keskkonnaprobleeme ei saa enam lahutada kaubandusest, inimõigustest, julgeolekust või sotsiaalsest õiglusest. Holistiline keskkonnadiplomaatia käsitleb ökoloogiat globaalse läätsena, mille kaudu saab mõista nii riiklikke huve kui ka kollektiivset heaolu. See visioon loob aluse uut tüüpi võimule – rohelisele, koostööle suunatud ja tulevikku suunatud.
Keskkonnadiplomaatia kujundab ümber rahvusvahelise võimu dünaamikat. See ei asenda traditsioonilist geopoliitilist loogikat, vaid muudab seda põhjalikult. Kliima-, energia- ja poliitiliste kriiside käes vaevlevas maailmas pakub see pinnast nii vastasseisuks kui ka lähenemiseks. See sunnib riike ümber mõtlema pikaajalisi huve, ületama riikliku suveräänsuse piire ja leiutama uue võimukeele, mis põhineb vastutusel, koostööl ja jätkusuutlikkusel. Jätkusuutliku arengu tulevikku ei kirjutata mitte ainult läbirääkimisruumides, vaid ka kohalikes võitlustes, tehnoloogilises innovatsioonis ja globaalses mobiliseerimises. Selles ristumiskohas on kujunemas 21. sajandi geopoliitika.
