Head iseseisvuspäeva Komoorid

Komoorid
Juergen T Steinmetzi avatar

USA hindab tugevat suhet Komoori Liiduga. See oli riigisekretär Antony J. Blinkeni sõnum.

Komoorid on vulkaaniline saarestik Aafrika idaranniku lähedal Mosambiigi kanali soojas India ookeani vetes.

Komooride liit on kolmeliikmeline rühm. Suurte komooride, moheli ja anjouani saar. Mayotte'i saar on osa Komooride saarest, kuid mitte liitu. Aafrika idarannikul Mosambiigi kanalis asuv liit on Aafrika Liidu liige.

Comores on ka liige Vanillisaared
Turism muutub olulisemaks to liidu majandust.

Nii nagu taimestik, on ka loomastik mitmekesine ja tasakaalustatud, kuigi suuri imetajaid on vähe. Roomajaid on rohkem kui 24 liiki, sealhulgas 12 endeemilist liiki. Vaadelda saab 1,200 liiki putukaid ja sadat linnuliiki.

Vulkaaniline tegevus kujundas rannajoone. Mangroove leidub kõikjal saartel. Nad on saagikad, pakkudes paljudele liikidele sobivaid orgaanilisi materjale ja elupaiku. Mangroovides leidub maismaa-, magevee- (linnud jne) ja mereloodusi (kalad, vähid, molluskid ja mitmesugused muud selgrootud).

Korallrifid meelitavad turiste. Need on erakordselt värvikad, moodustavad intrigeeriva kujuga elupaiku ja on koduks paljudele metsloomaliikidele. Rifid on põnev maailm, mida sukeldumisel uurida, ja need on meie külastajate jaoks olulised turistid.

ACCUEIL-ECOTOURISME

MEREFAUNA

Komooride ranniku- ja merefauna on mitmekesine ning hõlmab ülemaailmse tähtsusega liike. Saarte mered ja rannikud on koduks tõeliselt erakordsetele vaatamisväärsustele. Seal on umbes 820 mereveekalaliiki, sealhulgas koelakant, lisaks merikilpkonnad, küürvaalad ja delfiinid.

Komooride saarelisus viib paljude looduskaunite piirkondadeni ja uskumatult ebatavalise maastikuni. Endemismi määr maismaa- ja mereloomastikus ja taimestikus, sealhulgas vetikates, on väga kõrge. Seega on arusaadav, et Komoorid peavad ökoturismi peamiseks prioriteediks.

Rahvusriigi suurimat saart Grande Comore (Ngazidja) ümbritsevad rannad ja aktiivsest Karthala vulkaanist pärit vana laava. Pealinnas Moronis asuva sadama ja medina ümber on nikerdatud uksed ja valge sammastega mošee Ancienne Mosquée du Vendredi, mis meenutab saarte araabia pärandit.

Elanike arv oli 2020. aastal 869,595.

22. detsembril 1974 toimus Komooridel iseseisvusreferendum.

Kolm saart otsustasid iseseisvuda. Mayotte'is hääletas aga 63.8% elanikest Prantsuse Vabariigi osaks jäämise poolt. 6. juulil 1975 kuulutasid Komooride võimud ühepoolselt välja oma iseseisvuse.

Komooridel võisid 5. või 6. sajandil e.m.a ja võib-olla varemgi olla asustatud malaio-polüneesia päritolu inimesed. Teised tulid lähedalasuvast Aafrikast ja Madagaskarilt ning ka araablased moodustasid olulise osa varasest elanikkonnast.

Saared ilmusid Euroopa maailmakaardile alles 1527. aastal, mil neid kujutas Portugali kartograaf Diego Ribero. Tundub, et esimesed eurooplased, kes külastasid saarestikku, 16. sajandil, olid portugallased.

Inglane Sir James Lancaster külastas Grande Comore'i umbes 1591. aastal, kuid domineeriv välismõju saartel jäi araabiale kuni 19. sajandini.

1843. aastal võttis Prantsusmaa ametlikult Mayotte'i oma valdusse ja 1886. aastal võttis ta oma kaitse alla ülejäänud kolm saart. 1912. aastal halduslikult Madagaskariga seotud Komooridest sai 1947. aastal Prantsusmaa ülemereterritoorium ja neile anti esindus Prantsuse Rahvusassamblees.

Aastal 1961, aasta pärast Madagaskari iseseisvumist, anti saartele sisemine autonoomia. Enamus kolmel saarel hääletas 1974. aastal iseseisvuse poolt, kuid enamik Mayotte'i elanikke pooldas Prantsusmaa valitsemise jätkamist.

Kui Prantsusmaa Rahvusassamblee otsustas, et iga saar peaks ise otsustama oma staatuse üle, kuulutas Komooride president Ahmed Abdallah (kes kukutati samal aastal hiljem) 6. juulil 1975 kogu saarestiku iseseisvaks.

Seejärel võeti Komoorid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks, kes tunnustas kogu saarestiku kui ühe riigi terviklikkust. Prantsusmaa tunnistas aga ainult kolme saare suveräänsust ja toetas Mayotte'i autonoomiat, nimetades selle "territoriaalseks kollektiiviks" (st ei territooriumiks ega osakond) Prantsusmaal 1976. aastal.

Suhete halvenedes võttis Prantsusmaa Komooridelt ära igasuguse arendus- ja tehnilise abi. Ali Soilih sai presidendiks ja üritas muuta riiki ilmalikuks sotsialistlikuks vabariigiks.

1978. aasta mais tõi Prantsuse kodaniku kolonel Robert Denardi ja Euroopa palgasõdurite juhitud riigipööre võimule tagasi eksiilis viibinud endise presidendi Abdallah.

Diplomaatilised suhted Prantsusmaaga taastati, koostati uus põhiseadus ning Abdallah valiti uuesti presidendiks 1978. aasta lõpus ja uuesti 1984. aastal, kui ta kandideeris vastuseisuta.

Ta elas üle kolm riigipöördekatset, kuid 1989. aasta novembris ta mõrvati. 1990. aastal toimusid mitmeparteilised presidendivalimised ja presidendiks valiti Saïd Mohamed Djohar, kuid 1995. aasta septembris kukutati ta Denardi juhitud riigipöörde käigus. Riigipööre tehti kahjutuks, kui Prantsuse sekkumine Denardi ja palgasõdurid tagandas.

Uued valimised toimusid 1996. aastal. Värskelt valitud presidendi Mohamed Abdoulkarim Taki ajal ratifitseeriti uus põhiseadus ning tehti katseid kärpida valitsuskulusid ja suurendada tulusid.

1997. aasta augustiks olid separatistlikud liikumised Anjouani ja Mohéli saartel muutunud piisavalt tugevaks, et nende juhid kuulutasid iga saare vabariigist sõltumatuks.

Järgmisel kuul üritas föderaalvalitsus eraldumisliikumist maha suruda, kuid Anjouani saarele saadetud väed löödi täielikult maha. Kahe saare iseseisvust ei tunnustanud aga ükski väljaspool saari asuv poliitiline valitsus ning rahvusvaheliste organisatsioonide katsed olukorda vahendada ebaõnnestusid.

Taki suri ootamatult 1998. aasta novembris ja tema asemel sai ajutine president Tadjiddine Ben Saïd Massounde.

Põhiseadus nägi ette uued valimised, kuid enne valimiste toimumist tagandati ajutine president 1999. aasta aprillis sõjaväelise riigipöörde tõttu, mida juhtis armee staabiülem kolonel Azali Assoumani, kes võttis valitsuse kontrolli alla.

Rahvusvaheline üldsus ei tunnustanud uut valitsust, kuid juulis jõudis Assoumani Anjouani saare separatistidega kokkuleppele.

Lahkujad allkirjastasid lepingu, millega kehtestati kolme saare vahel roteeruv presidendi ametiaeg. Kõik kolm saart kiitsid roteeruva presidendi ametiaja heaks 2001. aasta detsembris, nagu ka uue põhiseaduse eelnõu, mis andis igale saarele osalise autonoomia ning oma kohaliku presidendi ja seadusandliku assamblee.

Esimesed föderaalvalimised uue põhiseaduse alusel toimusid 2002. aastal ja presidendiks valiti Grande Comore'ist pärit Assoumani. 2006. aastal läks presidendi ametiaeg ümber Anjouani saarele. Ahmed Abdallah Mohamed Sambi kuulutati mais toimunud föderaalpresidendivalimiste võitjaks ja võttis rahumeelse võimu üleandmise teel kontrolli föderaalvalitsuse üle.

Habrast rahu ähvardas 2007. aastal, kui föderaalvalitsus andis vastuseks vägivallale ja valijate hirmutamise tõenditele Anjouani valitsusele korralduse lükata edasi saare kohalikud presidendivalimised ning nõudis Anjouani presidendi kolonel Mohamed Bacari tagasiastumist ja lubamist ajutine president.

Bacar eiras korraldust ja korraldas 2007. aasta juunis valimised, mille võitjaks kuulutati ta. Föderaalvalitsus ega Aafrika Liit (AL) tulemusi ei tunnustanud: mõlemad nõudsid uusi valimisi, mida Bacar keeldus korraldamast.

Kuna olukord oli ummikseisus, kehtestas Aafrika Liit oktoobris Bacari administratsioonile sanktsioonid, millel oli vähe mõju, et sundida teda nende nõudmisi täitma.

Komooride ja Aafrika Liidu väed tungisid 25. märtsil 2008 Anjouani ja kindlustasid saare kiiresti; Bacar vältis tabamist ja põgenes riigist.

Mayotte'i staatus – mida endiselt väitsid endale Komoorid, kuid mida haldas Prantsusmaa – oli 2009. aasta märtsi rahvahääletuse teema. Enam kui 95 protsenti Mayotte'i valijatest kiitis 2011. aastal heaks saare staatuse muutmise Prantsusmaaga territoriaalsest kollektiivist ülemeredepartemanguks, tugevdades sellega selle sidemeid selle riigiga. Komoorid ja Aafrika Liit lükkasid hääletustulemuse tagasi.

2010. aastal läks presidendi ametiaeg ümber Mohéli saarele ja Iklilou Dhoinine, üks Sambi pahe 7. novembril peetud esimeses hääletusvoorus kogus enim hääli. Ta võitis 26. detsembril toimunud teise vooru valimised 61 protsendiga häältest, kuigi tema võitu varjutasid opositsiooni süüdistused pettuses. Dhoinine pühitseti sisse 26. mail 2011. aastal.

Andmeid autor

Juergen T Steinmetzi avatar

Jürgen T Steinmetz

Juergen Thomas Steinmetz on alates teismelisest Saksamaal (1977) töötanud pidevalt reisi- ja turismitööstuses.
Ta asutas eTurboNews 1999. aastal ülemaailmse reisiturismi tööstuse esimese veebikirjana.

Soovin uudiskirja
Teata sellest
Külaline
0 Kommentaarid
Sidus tagasiside
Kuva kõik kommentaarid
0
Hea meelega teie mõtted, palun kommenteerige.x
Jaga...