Mul on olnud au elada ja töötada Tais alates 1991. aastast ning aastakümnete jooksul olen näinud, kuidas see kaunis riik on arenenud üheks maailma armastatumaks reisisihtkohaks. Alates Lahesõja järgsetest taastumisaastatest kuni 2000. aastate alguse buumini ja hiljutisemalt COVID-19 väljakutseteni on Tai turism läbi elanud omajagu tõuse ja mõõnasid.
Täna seisab Tai silmitsi järjekordse pöördelise hetkega. Rahvusvaheliste saabumiste langus paneb meid mõtlema, ümber hindama ja uuesti läbi mõtlema, milline turism Tais võiks – ja peaks – välja nägema. Ja minu arvates pole see tingimata halb asi. Tegelikult usun, et see on väga vajalik võimalus.
Jätkusuutlikkus: tuleviku alus
Üks paljulubavamaid muutusi, mida olen viimastel aastatel täheldanud, on majutussektori kasvav pühendumus jätkusuutlikkusele. Ökomajad, mahefarmid ja kogukonnapõhised turismiprojektid on tekkinud üle kogu riigi – Chiang Raist Trangini. Minu kogemuse kohaselt ei meeldi need ettevõtmised mitte ainult kohusetundlikele reisijatele, vaid loovad ka tugevamaid sidemeid turismi ja kohalike elatusvahendite vahel.
Just sellele hoogule peaks Tai Turismiamet (TAT) toetuma. Jätkusuutlikkus pole lihtsalt trend – see on tulevik. Nüüd vajame sidusat riiklikku strateegiat, mis positsioneerib Tai regeneratiivse turismi liidrina.
Khao Yai: Kasutamata võimalus
Lubage mul tuua konkreetne näide. Üks koht, mis on mulle südamelähedane ja mida silmnähtavalt vähe reklaamitakse, on Khao Yai. See piirkond, mis asub Bangkokist vaid mõne tunni kaugusel, hõlmab nelja provintsi – Nakhon Ratchasima (Pak Chong), Saraburi, Prachin Buri ja Nakhon Nayoki. Selle dramaatilised mägimaastikud, jahe kliima ja Euroopa stiilis viinamarjaistandused muudavad selle ainulaadseks sihtkohaks. Ja ometi, kui ma seda TAT-i veebisaidilt otsin, on see praktiliselt nähtamatu.
Ma kahtlustan, et see möödalaskmine tuleneb nii geograafilisest keerukusest kui ka infrastruktuurilistest piirangutest. Kuid minu arvates on need just sellised väljakutsed, millega riiklik turismiamet peaks tegelema – mitte neid vältima. Selge ühistranspordi puudumine, piiratud taksode arv ja vähene ööelu ei tohiks olla põhjuseks sellise pärli ignoreerimiseks. Nende parandamine peaks olema prioriteet.
Miks on kakskeelne turundus oluline?
Teine tähelepanek, mida olen aastate jooksul teinud, on see, kui palju Tai turismipotentsiaali piirab keel. Nii paljud TATi piirkondlikud kampaaniad – näiteks rohelise hooaja reklaamid – on saadaval ainult tai keeles. See on okei, kui sihtrühmaks on Bangkokis elavad tailased, aga kuidas on lood miljonite välismaalaste ja korduvate rahvusvaheliste külastajatega, kes soovivad avastada enamat kui ainult Phuketit või Pattayat?
Lihtne üleminek kakskeelsele sisule võib avada välismaalaste pilkudele varjatud sihtkohtade maailma. Võtke näiteks Phu Ruea Loeis või Nakhon Phanom Mekongi ääres – paigad, mis on rikkad ajaloo, kultuuri ja loodusliku ilu poolest. Need kohad väärivad tähelepanu ja paar rida ingliskeelset teksti võivad muuta kõike.
Siseturism: mõtle pealinnast kaugemale
COVIDi ajal jälgisin huviga, kuidas Tai valitsus käivitas siseturismi skeeme nagu „Me reisime koos“ (Rao Tiao Duay Kan) ja „Thai Rak Thai“. Need olid kriisi ajal eluliselt tähtsad ja näitasid, kuidas kiire tegutsemine saab kohalikku majandust toetada. Siiski eeldasid need sageli teatud profiili: keskklass, linnaelanikud ja Bangkokis elavad inimesed.
Kuid minu kogemuse põhjal tulevad Tai siseturistid igast eluvaldkonnast. Näiteks Isani elavad kogukonnad esindavad tohutut turgu, mida riiklikus planeerimises endiselt suures osas eiratakse. Kui tahame, et turism oleks kaasavam ja jätkusuutlikum, peame kavandama programme, mis peegeldavad Tai tõelist piirkondlikku mitmekesisust.
Seepärast usun, et uus hübriidkampaania – midagi sellist nagu Love Thailand (Rak Thailand) – võiks olla murranguline. Kombineerides stiimuleid nii sise- kui ka rahvusvahelistele reisijatele, võiks see reklaamida tähelepanuta jäetud sihtkohti, toetada VKEsid ning julgustada keskkonnasõbralikku ja kohalike juurtega reisimist.
Regionaalne reklaamimine: nutikas strateegia
TATi kontorid Singapuris, Kuala Lumpuris, New Delhis ja Mumbais mängivad Tai reklaamimisel olulist rolli. Kuid ma arvan, et on aeg laiendada nende jagatavat narratiivi. Selle asemel, et lihtsalt müüa samu rannapuhkusi, miks mitte esile tõsta kaugemaid pärle nagu Phatthalung, Nan või isegi Nakhon Ratchasima kultuurikvartal?
Paremate lennuühenduste, täiustatud siltide ja rohkemate kohalike giididega võivad need piirkonnad kergesti saada rahvusvaheliste reisijate lemmikuteks – eriti nende jaoks, kes otsivad rahvahulkade asemel autentsust.
Võimalus uuesti ette kujutada
Tai looduslik ilu, rikkalik kultuur ja külalislahked inimesed on jätkuvalt meie suurimad väärtused. Kuid me ei saa enam loota ainult neile tugevustele. Kui tahame oma turismisektorit tulevikukindlaks muuta, peame tegutsema kohe – loovalt, kaasavalt ja julge visiooniga.
Minu lootus on, et me ei kasuta seda hetke tavapärase äritegevuse juurde naasmiseks, vaid selleks, et kujundada turismitööstust, mis on targem, rohelisem ja regionaalselt mitmekesisem.
Pärast kõiki neid Tais veedetud aastaid olen ma sama optimistlik kui kunagi varem. Sellel riigil on kõik õitsenguks vajalik olemas. Nüüd on aeg seda kõike maailmaga jagada.
